Jalgrattaga Indoneesias, Jember- Batuulo

29/9/26. Jember- Batuulo. 45 km

Jätan Jemberi varahommikul rõõmuga selja taha. Sõidan lõunasse, sihtpunktiks Batuulo. 

Hommikune prügi põletamise toss matab hinge. Õnneks jõuan kiiresti (allamäge minek) väiksemate külade vahele. Peatun hommikukohvi joomiseks. Kopi time!

Appi, kuidas nad kohvile suhkrut sisse uhavad. Kohalikud uurivad, et kuhu ma sõidan ja kust ma tulen. Näitan kaardil Batuulot. Vale tee, väidavad nad mulle, peaksid teises suunas sõitma. Aga mul on Google maps ja seal on ka kõige kitsamad kõrvalteed peale märgitud. Seepärast ei kuula ma neid ja väntan enda valitud marsruuti mööda edasi. See on väga hea otsus, sest istanduste vahelistel teedel on liiklus pea olematu.

Tee ise on kohati väga vilets- palju auke, siis auke mis on täidetud killustikuga. Kohati on liivane. Mu higised jalad on kaetud paksu tolmukihiga. Vaated on selle eest põnevad. Suhkruroo põllud, mais, tšillipipar, roheliste kaunadega okra, palju tubakat.

Peagi jõuan ridamisi istutatud puude vahele. Tegemist on kummipuu istandusega. Puudele on tehtud sisselõiked, mille alla on sätitud anum lateksi kogumiseks. Lateksist tehakse, peale töötlemist, oi kui palju erinevat kraami. 

Jälgin kuidas töölised põldudel toimetavad. Kuna tööjõud on odav (põllutöölised teenivad päevas 3-7 eurot), tehakse isegi väga mahukat tööd käsitsi (näiteks suhkruroo koristus, mida arenenud riikides tehakse masinatega).

Ligi 30 protsenti Jaava inimestest töötab põllumajandus sektoris, Eestis on sama näitaja kõigest 3 protsenti, sest kõiki töid tehakse masinatega.

Transpordivahendiks number üks on legendaarne Honda C seeria mootor(ratas). Need on väsimatud tööloomad, mis veavad Kagu-Aasias mitmesaja kiloseid koormaid. Siin mail on mootorratas praktiline igapäeva masin, mitte nädalavahetuse eputamise pill.

Sõidan jälle külateedel, kanad ja kuked põgenevad paaniliselt jalgratta eest. Kõrge mangopuu on vilju täis. Väikesed majad on sinivalget värvi ja neil on põletatud saviplaatidest katused. Tänavad on puhtad.

Enne rippsilda peatun huvitava väljanägemisega söögikoha juures kehakinnituseks. Sees mängib Scorpions - wind of change, külmavärinad tulevad peale (ilmselt meeleliigutuse ja päikesepiste kombinatsioon). Söön nuudleid, joon jääteed ja teen kohalikega selfisid.

Batuulo! Majutuseks on hotell, mis 80ndatel aastatel võis isegi kaunis olla. Praeguseks on ta vilets ja räpane. Töölisteks on kaks noort kutti, kes on parandamatud laisad lohed. Näitan neile suitsukonisid kraanikausis ja prügi põrandal. Üks lohedest teeb isegi paar jooksusammu ja saabub tagasi luuaga. Ta roogib suurema sodi kokku. Seejärel lähevad kaks kamraadi territooriumi koristamist imiteerima. 

WC on klassikaline kükkpott. Pesemiseks on veevaat ja kopsik. Pole probleemi, olen vähenõudlik. 

Randa on viis kilomeetrit, otsustan jalutada- tagumik tahab sadulast puhkust. 

Lehmad, palmid, troopika.

Watu Ulo rand.

Kohalikud noored on elevil. Mister, mister. Hallo mister. Where are you from? What is your name? Raudselt keegi neist pole Eestist isegi kuulnud, aga nad noogutavad mõistvalt. 

Söön kuningliku eine- grillitud kala, veidi salatit, riis ja loomulikult tšillikaste- sambal. 

Joogiks on kookosvesi.

Tagasiteel "hotelli" sõidab mulle vastu rollerimees. Ta pöörab otsa ringi, küsib kuhu ma lähen, käseb siis peale ronida ja viskab mu hotelli juurde ära. 

Head ööd.