Jalgrattaga Indoneesias, kuidas saada üle jõe?

9/10/26. Sidoarjo- Jombang. 75 kilomeetrit. 
Uni läks ära kell pool neli hommikul. Pakin oma kümme asja kokku ja teen minekut. Esimese poe ees teen pitstop'i, joon kohalikku Aasia originaal red bulli (mis on ilma vurtsuta) ja söön saiakest.
Võtan asja rahulikult- tegemist on ikka maratoniga, vähemalt 800 km on veel minna. 
Tänase marsruudi kandev element on jõgi, jõe ületamine ning eriilmelised sillad. 
Suuremalt jaolt on sillad ehitatud valitsuse poolt, mõned aga paistavad olevat eraomanduses. Näiteks see siin.
Härrad kasseerivad silla kasutajatelt sisse 2000 ruupiat. Kui silda pole mahti ehitada, saab inimesi üle jõe vedada ka paadiga. Sihukese rõõmu eest tuleb kliendil välja käia 5000 ruupiat.
Silma jääb omapärane kala- ja vähipüügi seadeldis- branjang peaks nimeks olema.
Tundub väga indoneesialikult lebo viis kala püüdmiseks. 
Sõidan mööda põldude vahel kulgevat kitsukest betoonteed. 
Tädi ja tubakas
Põllumehed ehitavad kakkudele sääraseid tornmaju. Kakud on tublid abilised võitluses närilistega. 
Teel töötab masin. Viipan eemalt meestele- kas tohib pildistada? 
Muidugi tohib! Masina mürisevast kõhust hüplevad välja sojaoad. Valgurikas sojauba on siinmail asendamatu toiduallikas, millest valmib peale töötlemist tempe ja tofu. Tempe valmistamiseks keedetakse sojaoad massiks, segatakse spetsiaalse seenekultuuriga ja lastakse paar päeva seista. Kääritamise käigus tekkiv valge seeneniidistik seob sojamassi tihedaks pätsiks. Tempe sünnimaa ongi Jaava saar. Tofu valmistamiseks ube ei keedeta, vaid purustatakse koos veega ühtlaseks massiks, mis seejärel nõrutatakse. 
Tänase kulgemise vaateid.
Kella 11ks on õhutemperatuur tõusnud 34 kraadini. Istun poe ees vilus ja libistan külma jooki. Peatub kena retro Yamaha mehega. Mehe nimi on Agus- August (tema sünnipäev on samuti augustis- hea lihtne Indoneesia viis lapsele nime valimiseks). Agus kutsub mind oma töökoda kaema.
Siin meisterdab Agus majadele erinevaid detaile, keevitab, lihvib ja värvib. Hetkel on pooleli suured väravad. Abilisteks on talle poeg ja üks palgatööline. Söön melonit, millele on ohtralt suhkrut peale raputatud. 
Viimased kilomeetrid väntan läbi tõelise riisipõldude labürindi. Jõuan lõunaks õnnelikult hotelli, mul lubatakse check-in varem ära teha. 





Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Jalgrattaga Indoneesias, palju tubakat

Kujutis
30/09/26. Batuulo- Mbak Suci. 50 km Varahommikul ei pääse ma territooriumilt välja, sest värav on lukus. Pean lohed ülesse ajama, kopsin aknale ja üks pistab unise näo lõpuks ukse vahelt välja. Raske elu neil ikka. Õnneks läheb ainuke klient nüüd minema ja nad saavad päev otsa põõnata. Unustan suure entusiasmiga minema tuhisedes seljakoti maha ja pean mitu head kilti tagasi väntama. Peale tunnikest pedaalimist peatun esimese lahti oleva poe ees. Ostan vett ja mingisuguseid küpsetatud näkse, mis pole suuremad asjad. Üritame poemüüjaga vestelda aga me ei suuda keelebarjääri märkimisväärselt ületada.  Küla teises otsas hakkab tee ääres silma selline uhke tubakakuivati. Iga suitsumehe unistus. Tubakat (ladina keelne nimetus Nicotiana tabacum) kasvatatakse Jaaval palju ja suitsetatakse samuti palju. Jaava täiskasvanud elanikkonnast suitsetab ca 30 protsenti. Neist lõviosa on mehed, meestest suitsetab ligi 70 protsenti. Paljud poisikesed tossavad ka. Suitsupaki hi...
Lisateave

Jalgrattaga Indoneesias, Jember- Batuulo

Kujutis
29/9/26. Jember- Batuulo. 45 km Jätan Jemberi varahommikul rõõmuga selja taha. Sõidan lõunasse, sihtpunktiks Batuulo.  Hommikune prügi põletamise toss matab hinge. Õnneks jõuan kiiresti (allamäge minek) väiksemate külade vahele. Peatun hommikukohvi joomiseks. Kopi time! Appi, kuidas nad kohvile suhkrut sisse uhavad. Kohalikud uurivad, et kuhu ma sõidan ja kust ma tulen. Näitan kaardil Batuulot. Vale tee, väidavad nad mulle, peaksid teises suunas sõitma. Aga mul on Google maps ja seal on ka kõige kitsamad kõrvalteed peale märgitud. Seepärast ei kuula ma neid ja väntan enda valitud marsruuti mööda edasi. See on väga hea otsus, sest istanduste vahelistel teedel on liiklus pea olematu. Tee ise on kohati väga vilets- palju auke, siis auke mis on täidetud killustikuga. Kohati on liivane. Mu higised jalad on kaetud paksu tolmukihiga. Vaated on selle eest põnevad. Suhkruroo põllud, mais, tšillipipar, roheliste kaunadega okra, palju tubakat. ...
Lisateave