Jalgrattaga Indoneesias, palju tubakat

30/09/26. Batuulo- Mbak Suci. 50 km

Varahommikul ei pääse ma territooriumilt välja, sest värav on lukus. Pean lohed ülesse ajama, kopsin aknale ja üks pistab unise näo lõpuks ukse vahelt välja. Raske elu neil ikka. Õnneks läheb ainuke klient nüüd minema ja nad saavad päev otsa põõnata. Unustan suure entusiasmiga minema tuhisedes seljakoti maha ja pean mitu head kilti tagasi väntama. Peale tunnikest pedaalimist peatun esimese lahti oleva poe ees. Ostan vett ja mingisuguseid küpsetatud näkse, mis pole suuremad asjad. Üritame poemüüjaga vestelda aga me ei suuda keelebarjääri märkimisväärselt ületada. 

Küla teises otsas hakkab tee ääres silma selline uhke tubakakuivati. Iga suitsumehe unistus.

Tubakat (ladina keelne nimetus Nicotiana tabacum) kasvatatakse Jaaval palju ja suitsetatakse samuti palju. Jaava täiskasvanud elanikkonnast suitsetab ca 30 protsenti. Neist lõviosa on mehed, meestest suitsetab ligi 70 protsenti. Paljud poisikesed tossavad ka. Suitsupaki hinnad algavad 0,6 eurost. Need on ilma filtrita igavesed jämedad plärud. Tubakas kipub neid kimudes suhu ronima, selle vältimiseks on härradel  siin väga eriilmelisi suitsupitse. Rahva vaieldamatud lemmiksuitsud on kretek suitsud, mille tubakas on segatud vürtsnelgi õitega. Kretek suitsud on maheda maitsega ja paitavad kurku. Põledes teevad nad praksuvat heli, Jaava keeles tähendab kretek-kretek praksumist. Väga eksootiline on nn click- filtritega suitsude maitsevalik. See on järgmine: jäämango, jää-arbuus, roheline viinamari, virsik, liitši, mustikas, banaan, ananass, melon, õuna-piparmündi, kohvi/cappuccino, sidruni-laimi, koola, mullinätsu, šokolaadi, vanilli, rohelise tee ja muidugi mentooli maitse. Kindlasti jäi midagi välja. Ilma maitseta sigarettide filtrid on magustatud- ilmselt lastele mõeldes. Indoneesia on tõeline suitsumeeste Meka. Suitsetatakse kõikides söögikohtades ja kohvikutes, bussides, haiglates, toidupoodides jne. Kedagi ei koti, saaks ainult tossata! 

Pean nüüd põhitrassile tagasi keerama, Bedadungi jõe ületamiseks. Sillalt paistab tsemendivabrik. 

Sõidan läbi Lodjedjeri linna. Siis keeran kõrvalteele, mis kulgeb kanali äärt mööda.

Sajad paadid on pargitud kanali mudasele kaldale. Kitsaid paate, millel kahel pool on bambusest outriggerid, kutsutakse jukungideks. 

Peatun põneva välimusega söögikoha juures, kohe kanali veerel. Seda majandab üks paljasjalgne proua. Kaks meest söövad ja joovad kohvi.

Vehin kätega- andke süüa! Proua aktiveerub ja üritab mulle kogu poe inventari maha müüa. Söön nuudleid ja riisi kanaga. Joon ülemagustatud kohvi.

Hügieeniga on siin viletsad lood- proua pühib lusikaid räpase põlle sisse ja liigutab söögikraami paljaste kätega. Hakkan siin peatumise otsust kahetsema, vaimusilmas näen ennast juba kõhukrampidega potil kükitamas. 

Möödun Pugeri majakast. 

Edasi kulgeb tee mööda rannajoont. Hooned näevad vaesed ja viletsad välja. Tee ääres on hoiatussildid- zona tsunami. Mõnele eriti madala rannaalaga lõigule on ehitatud müür, mis peaks inimesi hiidlaine eest kaitsma.

Vastu sõidab selline masin. 

Palav on, higi jookseb mööda nägu alla. Silmad kipitavad. Peatun teeäärse restorani kõrval, ostan külma jooki. Lennutan drooni, et pildistada suuri kalakasvatus basseine. 

Suunan drooni merele ja kollitan kalamehi.Taamal paistab Musa Barungi saar, mis on asustamata looduskaitseala.

Hakkan lähenema öömajale. Vaatan kuidas mehed suurte kärudega põllult arbuuse veavad, karm töö selle kuumaga. 

Viimased higised kilomeetrid ja kohal ma olengi.