Jalgrattaga Indoneesias, asun teele

23/09/26. Denpasar- Pulukan. 75 km

Asusin Denpasarist teele kell viis hommikul, tund aega enne päikesetõusu. Marsruudi kohapealt oli valida, kas lõunarannikut mööda kulgev põhimagistraal, või sõita läbi Ubudi põhja ja sealt edasi läände. Teise variandi puhul ei saa jätta mainimata 1500 meetrist tõusu, mis tundub üsna higine Tour de France stiilis ettevõtmine.

Varahommikul on liiklus veel hõre. Tänavatel töötavad kojamehed, kes pühivad kokku plastikut ja muud sodi (mis hiljem suurema tseremooniata ära põletatakse). Koerad on aktiivsed ja toimetavad, päeval on nad varjus sirakil. 

Temperatuur püsib kuni kella üheksani täiesti talutav. Siis aga hakkab minema aina soojemaks. Higi voolab ojadena. Muudkui kaanin vett ja väntan edasi. Hullem on lugu liiklusega, mis muutub aina tihedamaks. Rollerid ja väiksemad masinad mööduvad turvalisel kaugusel, aga veoautod ja bussid ei hinda jalgratturi elu kohe üldse mitte. Tõsine sentimeetrite mäng. Üldse ei tahaks veoauto stange küljes lohiseda. Mapsist leian kõrvaltee, mis on palju mõnusam. Riisipõllud terrassidel, lambad, kanad, kookospähkli plantatsioonid.  

Kahjuks see pidu ei kesta kaua ja peagi olen tagasi trassil. Õudukas. Aga pole imestada, kogu kaup, mis Javalt Balile saabub, liigub mööda seda maanteed. Lisaks hullule liiklusele muutub tee profiil järjest künklikumaks. Org oru järel. Minu olematu füüsiline ettevalmistus selleks reisiks annab endast märku. Võhm väljas. Õigus, ma pole midagi söönud juu. Peatun esimese teeäärse söögikoha juures. Söön mingisugust mereanni šašlõkki riisiga. Maitseb hää. Maksan aga turisti hinda - oma viga, oleks pidanud tellides hinna kinnitama.

Väntan edasi. Hakkan looduse kutset tundma. Nagu võluväel jõuan teeäärse puhkealani, kus on ka tualetid. Tualetiboksi vahesein on mulle vaevu rinnuni, saab nautida nii ookeanivaadet, kui naaberboksi külalise toimetusi. WC paberit pole, on veepaak ja kopsik - see on siinmail norm, millega juba harjunud olen. 

Viimased kilomeetrid öömajani on paras agoonia. Mitu korda ronin ratta seljast maha ja lükkan seda(teda?) mäest ülesse. Miks ma küll rollerit ei ostnud? Miks ma seda üldse teen?  Sisekõne muutub aina kriitilisemaks - sa peaksid ühiskonnale kasulik olema, Võrumaal ahju kütma ja esivanemate talu eest hoolt kandma, mitte siin Balil massturismi viljelema.

Tujutult ja surmväsinult saabun broneeritud öömajja, kus leian eest kasimata toa ja sipelgate koloonia. Elan kogu oma frustratsiooni (mõnuga!) omanike peal välja. Seepeale san teise toa, kus pole küll konditsioneeri, aga pole ka sipelgaid. Paras kasvuhoone. Teen T-särgi märjaks, sätin selle endale jahutuseks peale ja kukun unne.