Jalgrattaga Indoneesias, pardid ja maarid

02/10/26. Mbak Suci- Probolingo. 75km

Kikas kireb, kui ma ratast ettevaatlikult majast välja lükkan. Pererahvas alles magab, proovin neid mitte äratada. 

Esimesed kilomeetrid sõtkun vaikselt, lasen kehal üles ärgata. Siis panen hoogu juurde ja juba tuhisen mööda külavaheteid. Minu varajane start kattub alati päeva esimese kohustuslikku palvuse ajaga (Subuh). Näen inimesi mošeedes Meka poole kummardamas. Ruuporitest kostub- Allahu Akbar. Indoneesia on maailma suurim moslemimaa, siin elab 250 miljonit moslemit. 

Päikesetõusu ajaks olen jõudnud riisipõldude vahele. 

Vastu vurab rollerimees, kes veab haagist partidega.

Parte sõidutatakse riisipõllule tööle. Tuleb välja, et parte harjutatakse selle töö jaoks maast madalast. Karjasel (gembala bebek) on bambuskepp, mille otsas riidetükk. Kuhu karjane kepi maasse lööb, sinna pardid kogunevad- see on nende tööpõllu marker. Karjasel on varuks ka erinevad häälitsused, mille järgi pardid teavad kuhu liikuda ja millal söömisega pihta hakata. Lisaks kahjurite hävitamisele, kobestavad pardid mulda, hävitavad umbrohtu ja väetavad põldu. Mõned riisikasvatajad peavad ise parte, mõned ostavad teenust sisse. Karjase elu pole aga meelakkumine- ta on pidevalt teel, magab kas lageda taeva all või mõne põllu serval bambushütis. 

Jõuan Lumanjangi nimelisse linna ja söön seal hommikust. 

Ristmikel võib kohata selliseid kaste- nendesse kogutakse raha kogukonna mošee tarvis. 

Sõidan põhja suunda. Kaardilt on silma jäänud huvitava kujuga järved.

Järved asuvad Lamongani vulkaanivälja ümbruses ja neid kutsutakse maarideks (kohalikus keeles Ranu). Maarid on vulkaanilise tegevuse tagajärjel tekkinud järved. Maapinna all tekib magma ja põhjavee järsul kokkupuutel tohutu kogus veeauru, mis vallandub tugeva plahvatusena. Sellest tekib maapinda kausi-kujuline kraater. Plahvatuse käigus õhku lennanud materjal moodustab maari ümber valli. Hiljem täitub süvend veega ja ongi järv valmis. 

Maarjärvedel võis näha kalakasvatusi. Samuti tegutsevad seal mitmed ujuvad restoranid, mis kahjuks olid varajase kellaaja tõttu suletud. Ühe restorani omanik lasi mul siiski mõned pildid teha ja andis juua. 

Viimane 15 kilomeetrine lõik Probolingo suunas läheb allamäge mööda põhimaanteed. Sooja on 35 kraadi. Kõik Maailma tolm ja tahm on kleepinud ennast minu higise naha külge. Varrukad, millega näolt higi pühin, on nõgimustad. 

Kohal, Probolingo! Öömaja leian kerge vaevaga, veel vaid mõni hetk ja juba mõnulen külma dušši all. 

Oi kui hea.