Jalgrattaga Indoneesias, pühapäev Gentengis

Pühapäev- puhkepäev 

Otsustan rattasõidust vaba päeva võtta. 

Kohe hommikul lähen refleksoloogi juurde. See on kagu-Aasias väga popp teenus. Härra masseerib mu jalgu ja jalatalla punkte. Kuulen teises toas raadiot mängimas ja kedagi rõõmsalt kaasa laulmas - tegemist tundub olevat autistliku täiskasvanuga. Ei tea täpselt öelda, aga raske on uskuda, et siin mingeid tugiteenuseid eksisteerib (peab kontrollima). Lähedased peavad ise hakkama saama. 

Jalutan mööda tänavat. Ristmikul tegutseb liiklusreguleerija (Pak Ogah). Isehakanud liiklusreguleerijaid kohtab Jaaval kõikjal. Riikliku infrastruktuuri puudujäägid ja tohutud liiklusummikud on loonud võimaluse sellelt kaoselt tulu teenida. Tipptundidel on kõrvalteelt peateele keeramine põhimõtteliselt võimatu, liiklusvoog on lõputu. Reguleerija ootab peatee ääres, kuni tema selja taha koguneb suurem hulk masinaid, seejärel jalutab ta vilistades ja sauaga vehkides (ning surma trotsides) peateele. Liiklusvoog peatub vastumeelsel kriginal, kõrvaltee rahvas stardib hoogsalt, mõni ulatab/viskab aknast reguleerijale väiksemaid rahatähti, mõni annab suitsu.

Mida müüakse siin kioskis - õige vastus, bensiini. Aasia stiilis mugavusteenus. Tanklates on alati pikad järjekorrad, kes 10 % juurdehindlusega lepib, saab rolleripaagi täis nüüd ja kohe.

Hommikusöögi aeg. Satun samasse lauda härra Ahmadiga. Suhtlemine on keelebarjääri tõttu küll vaevaline, aga Ahmad otsustab väliskülalist parima Jaava kombe kohaselt võõrustada. Ta maksab, minu vastu punnimist arvesse võtmata, kinni hommikusöögi arve. Seejärel sõidutab ta mind kohaliku vaatamisväärsusega tutvuma - hollandlaste poolt koloniaalajal ehitatud rippsild. Sild ei jäta erilist muljet. Istume kohvikus, kust avaneb vaade jõesängile. Seal on mehed ametis liiva sõelumisega ehituse tarbeks. Sõidame Ahmadi poole (veel) kohvi jooma. Mehel on selline loss, et anna olla. Elab üksinda, sest proua olla Jaapanisse tööle läinud ja sinna ka jäänud. 

Ahmad on muuhulgas taimetoitlane ja viljeleb religiooni nimega Baha. Keda huvitab, võib uurida. Mina polnud sellest varem kuulnud. 

Tagasi öömajja jõuan pimedas. Sealsamas tänaval on seltskond noori endid sisse seadnud, grillitakse kala ja mingisuguseid puuvilju. Üks noor kutt nimega Andi räägib inglise keelt, ta kutsub mind nende juurde istuma ja sööma. Andi töötab kruiisilaeval, teenib seal Jaava standardite järgi meeletult rulli. Hetkel on ta vaba ja külastab koduseid. Ta on veidi napsune nagu mõned teisedki seltskonnas, kuigi islamiusk ei luba. Mässajad? Küsin nõu online rongipileti ostmiseks, mis lõpeb sellega, et Andi ostab mulle pileti ja keeldub mult raha võtmast. Jaavalaste külalislahkus on muljetavaldav.