Jalgrattaga Indoneesias, rongiga Jemberisse

28/09/26. Genteng- Jember 10 km


Start on kell 8:30 hommikul, sest vändata on vaja ainult kaheksa kildine ots kohalikku rongijaama. Jaama kõrval asub KAI logistikakeskus (Indoneesia raudtee ametlik pakiteenuse osutaja). 

Ratas pakitakse korralikult sisse ja ta sõidab Jemberisse eraldi pakivagunis. Kätte peaksin ta saama täna õhtul.

Rongijaam jätab viisaka mulje - prügi pole kusagil näha vedelemas, tualetid on puhtad ja lõhnavad kloori järgi.

Vahetan lühikesed püksid pikkade vastu. Islamistliku rangusega pole Jaava kindlasti võrreldav Araabia maadega, Kindluse mõttes olen uurinud, milline riietus on meestele kohane. Avalikus ruumis peaksid põlved ja õlad olema kaetud. Kindlasti ei hoia kõik kohalikud nendest reeglitest kinni, aga turisti ja külalisena pean oluliseks neid järgida.

Rong saabub õigeaegselt, rahvas ronib käbedalt peale ja pooleteise tunnine rongisõit alaku.

Peatselt läbime Mrawanni tunneli, mis ehitati koloniaalajal. Tänu tunnelile ja rongile saab Jemberisse reisida ilma eluohtlikku Gumitiri mäekuru ületamata. Vaheldus väntamisest on väga teretulnud. 

Jember on räpane ja lärmakas linn, mis on ajalooliselt olnud tähtis tubaka kasvatamise  keskus. Tänapäeval on siin ka mitmeid ülikoole. Jemberi regioon on sama suur kui Saaremaa, elanike arvuks on aga mõtlema panev 2,6 miljonit inimest.

Leian ülesse bronnitud öömaja. Jalutan tiiru ümber kvartali. Söön puu- ja juurviljasalatit, mille ainuke tuttav koostisosa on kurk.

Kell seitse õhtul jalutan rongijaama suunas, rattale järele. Tänavad on kehvalt valgustatud, pimeduses tunnen võõraid pilke mind saatmas. Esimest korda tajun, et tegemist pole ilmselt maailma kõige turvalisema kohaga. Südaöösel ma siia küll kondama ei riskiks tulla. Saan ratta kätte, kõik tundub ühes tükis olevat. Tuhisen tuldud teed tagasi hotelli, lükkan ratta tuppa voodi kõrvale ning sätin end õnnisjahedasse voodisse unele.



Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Jalgrattaga Indoneesias, palju tubakat

Kujutis
30/09/26. Batuulo- Mbak Suci. 50 km Varahommikul ei pääse ma territooriumilt välja, sest värav on lukus. Pean lohed ülesse ajama, kopsin aknale ja üks pistab unise näo lõpuks ukse vahelt välja. Raske elu neil ikka. Õnneks läheb ainuke klient nüüd minema ja nad saavad päev otsa põõnata. Unustan suure entusiasmiga minema tuhisedes seljakoti maha ja pean mitu head kilti tagasi väntama. Peale tunnikest pedaalimist peatun esimese lahti oleva poe ees. Ostan vett ja mingisuguseid küpsetatud näkse, mis pole suuremad asjad. Üritame poemüüjaga vestelda aga me ei suuda keelebarjääri märkimisväärselt ületada.  Küla teises otsas hakkab tee ääres silma selline uhke tubakakuivati. Iga suitsumehe unistus. Tubakat (ladina keelne nimetus Nicotiana tabacum) kasvatatakse Jaaval palju ja suitsetatakse samuti palju. Jaava täiskasvanud elanikkonnast suitsetab ca 30 protsenti. Neist lõviosa on mehed, meestest suitsetab ligi 70 protsenti. Paljud poisikesed tossavad ka. Suitsupaki hi...
Lisateave

Jalgrattaga Indoneesias, Jember- Batuulo

Kujutis
29/9/26. Jember- Batuulo. 45 km Jätan Jemberi varahommikul rõõmuga selja taha. Sõidan lõunasse, sihtpunktiks Batuulo.  Hommikune prügi põletamise toss matab hinge. Õnneks jõuan kiiresti (allamäge minek) väiksemate külade vahele. Peatun hommikukohvi joomiseks. Kopi time! Appi, kuidas nad kohvile suhkrut sisse uhavad. Kohalikud uurivad, et kuhu ma sõidan ja kust ma tulen. Näitan kaardil Batuulot. Vale tee, väidavad nad mulle, peaksid teises suunas sõitma. Aga mul on Google maps ja seal on ka kõige kitsamad kõrvalteed peale märgitud. Seepärast ei kuula ma neid ja väntan enda valitud marsruuti mööda edasi. See on väga hea otsus, sest istanduste vahelistel teedel on liiklus pea olematu. Tee ise on kohati väga vilets- palju auke, siis auke mis on täidetud killustikuga. Kohati on liivane. Mu higised jalad on kaetud paksu tolmukihiga. Vaated on selle eest põnevad. Suhkruroo põllud, mais, tšillipipar, roheliste kaunadega okra, palju tubakat. ...
Lisateave

Jalgrattaga Indoneesias, kuidas saada üle jõe?

Kujutis
9/10/26. Sidoarjo- Jombang. 75 kilomeetrit.  Uni läks ära kell pool neli hommikul. Pakin oma kümme asja kokku ja teen minekut. Esimese poe ees teen pitstop'i, joon kohalikku Aasia originaal red bulli (mis on ilma vurtsuta) ja söön saiakest. Võtan asja rahulikult- tegemist on ikka maratoniga, vähemalt 800 km on veel minna.  Tänase marsruudi kandev element on jõgi, jõe ületamine ning eriilmelised sillad.  Suuremalt jaolt on sillad ehitatud valitsuse poolt, mõned aga paistavad olevat eraomanduses. Näiteks see siin. Härrad kasseerivad silla kasutajatelt sisse 2000 ruupiat. Kui silda pole mahti ehitada, saab inimesi üle jõe vedada ka paadiga. Sihukese rõõmu eest tuleb kliendil välja käia 5000 ruupiat. Silma jääb omapärane kala- ja vähipüügi seadeldis- branjang peaks nimeks olema. Tundub väga indoneesialikult lebo viis kala püüdmiseks.  Sõidan mööda põldude vahel kulgevat kitsuk...
Lisateave