Jalgrattaga Indoneesias, Sidoarjo ja linnupesad

6/10/26. Probolingo- Sidoarjo. 75 km.

Probolingost on varajane start mööda põhimaanteed nr 1. Teen mitu peatust, joon kookosvett ja kohalikku spordijooki Pocari Sweat. Enne Pasuruan'i läheb tagarehv puruks. Kuna mul pole ei tööriistu ega pumpa kaasas, hakkan mapsist otsima jalgratta remonditöökoda. Maps näitab läheduses mitut töökoda, millest esimest kahte ei suuda ma leida. Kolmas koht on elektrijalgrataste pood/töökoda. Mind võetakse lahkelt vastu, pakutakse keedetud banaane ja vett. Töökoja juhataja Hajar teeb mulle selgeks, et neil pole sellise ventiili jaoks adapterit. Sõidame teise töökoja juurde aga see on veel suletud. Läheme  kohvikusse, Hajar tahab mulle välja teha ja ei ole üldse mõtet vastu vaielda. Vestleme vaevaliselt translator'i abiga. Õnneks istub meie kõrvale naine, kes mõikab hästi inglise keelt, tema abiga saame vesteldud.

Näitan pilte talvisest Tallinna vanalinnast- nende jaoks täielik fantastika. 

Kell üheksa tehakse töökoda lahti ja varsti on ratas jälle sõidukorras, vahetame Hadjariga WhatsApp kontakte ja väntan edasi. Liiklus on kohutav. Veoautod on Indoneesias raskelt ülekoormatud.

Isegi olematu tõus võib sellistel masinatel hoo nii maha võtta, et nad liiguvad jalakäija tempoga. Ja loomulikult keset teed. Kiiremad masinad hakkavad  neist mööduma nii paremalt kui vasakult, kust aga saab. Hoian vasakule tee serva, siis saavad mootorrattad minu ja aeglaste veoautode vahelt läbi tuhiseda. Veel 20 kilomeetrit öömajani. Õhutemperatuur on 35 kraadi, higi voolab ojadena. Viimaks jõuan Sidoarjo nimelisse Surabaya eeslinna. Surabaya linnastus elab kokku üle kümne miljoni inimese. Pühin silmist higi ja üritan mapsist õiget teed leida, kui mu kõrval peatub motoroller ja Husni nimeline härrasmees kutsub mind enda poodi puhkama. Olen muidugi sellega nõus. Husni elas aastaid USAs ja räägib head inglise keelt. Tal on Sidoarjos mitu äri käimas. Üheks neist on linnupesade kasvatamine ja müük. See on nii põnev teema, et tahan sellest pikemalt rääkida. Salangaanid on piiritajate sugukonda kuuluvad linnud. Looduses ehitavad nad oma pesad rannikukoobastesse. Kuna koobastest on pesasid keeruline kätte saada, hakkasid mõned kavalpead neile linnadesse ehitama spetsiaalseid linnumaju. Salangaanid ehitavad oma pesad, kasutades selleks ainult iseenda sülge. Sülg kuivab kõvaks koorikuks ja kinnitub tugevalt koopa/maja seinale. Siis tuleb Husni, võtab pesad maha, puhastab ära ja müüb need kokkuostjale. Põhiline turg selle kummalise kraami järele on Hiina. Hiinas peetakse linnupesi luksuslikuks ilutoiduks, mis noorendab nahka ja hoiab keha tugevana.

Husni näitab mulle kõigepealt töötlemata pesi (sulgede ja muu prahiga), siis lööb ta lauale purgi puhastatud ja keedetud linnupesadega. Pikema jututa tõstab Husni korraliku portsu mulle taldrikule- söö!

Maitse on väga omapärane ja tekstuurilt selline hamba all krõmpsuv. Viimased lusikatäied hakkavad suus ringe tegema... Õnneks pakutakse kohe otsa Husni naise tehtud küpsetisi (kue lumpur- magus ja kreemine kook, mille põhikoostisosa on kartul), need maitsevad suurepäraselt. Lepime kokku, et Husni võtab mind kell 7 õhtul hotellist peale ja läheme koos õhtust sööma. Käin pesus ja teen mõnusa lõunaune. 

Õhtul sõidame rolleriga ringi, näen Sidoarjo peaväljakut, rongijaama ja kaubanduskeskust.

Õhtusöögiks ühineb meiega härra Adil, kes on pärit Kashmirist.

Adil üritab mind kohe islamiusku pöörata. Õhtusöögi lõppedes võitlevad nad selle üle, kes saab arve maksta. Adil kutsub mind Surabayasse enda poodi kaema. Otsustan Sidoarjos mõned päevad peatuda.