Jalgrattaga Indoneesias, nii kuum on tunne!

Jombang- Mejayan- Sragen- Solo 

185 km 10-12 oktoober 

Need kolm päeva on mälupildis kokku sulanud. Sõidan suure osa sellest lõigust mööda maanteed nr. 15.

Minu õnneks on tee lai ja teeäär omakorda betoonist valatud- on kuhu veoautode eest taanduda. Liiklus on väga tihe. Tuleb hoida kindlat sõidujoont, mitte teha ootamatuid manöövreid ja mitte loota ühegi liikluseeskirja kehtivusele. 

Esimesel päeval ei juhtu midagi märkimisväärset- lõputu müra, tolm ja tahm. Joon pidevalt aga ei mäleta millal viimati pissihäda tundsin, kõik vedelik väljub kehast higina. 

Teeäärsed asulad sulavad omavahel kokku nagu lõputu betoonist soolikas. Gunung Limani vulkaanist möödudes tuleb võtta mõned korralikud tõusud, vahepeal ratast käekõrval lükates. Mejayan on tüüpiline ilus/kole Jaava asula, millest maantee läbi lõikab. Tõmban kõrvalteele, mille lõpus hotell peaks asuma. Hotellitöötajad on välismaalase nägemisest vaimustuses ja tahavad koos pilte teha. Kui nad oleksid vaid sama entusiastlikud ruumide koristamisel... Lükkan jalgratta tuppa, käin pesus ja lähen jalutama. Ostan poest jäätist nimega Histeria (hüsteeria). Tõeline turundusime, õnneks psüühikahäiret ei põhjusta. 

Päike loojub punase kerana ja uskumatult kiiresti, nagu troopikas kombeks. 

Öö.

Pühapäeva varahommikul satun Mejayani turule. 

Päikesetõus leiab mind õitseva tubakapõllu veerelt. Tubakaõied on roosakasvalged. Kuidas küll üks joovastust tekitav taim on saanud endale sellise hüpnotiseeriva välimuse? 

Sõidan mööda tutikat betoonteed. Hoonete katused meenutavad oma kujult Bali saarel nähtud ehitusstiili.

Siiski ei ela siin mitte hindud (nagu Balil), vaid ikka moslemid. Mitme maja katusel uhkeldab kotka/draakoni laadne tegelane või kukk.

Sellised kujukesed (koos neile omistatud tähendustega) lähevad islami põhimõtetega vastuollu- n-ö ebajumala kummardamise kategooriasse. Kohalikud ei lase endid sellest häirida ja paljusid vanu traditsioone hoitakse elus. 

Pühapäev on Jaaval muuhulgas ka kollektiivse jalgrattasõidu päev.

Mulle tuleb vastu mitu seltskonda jalgratastel. Teistel nädalapäevadel sõidetakse ainult rolleritega. 

Silma hakkab omapärane maja, mille ees on kohvikäru ja vana mootorratas. Peatun ja palun kohvi. Maja kuulub toredale abielupaarile, kellel on kaks last (leia pildilt teine laps).

Istume mangopuu all, joome kohvi ja suhtleme tarkvara vahendusel. Milline ilus algus päevale. 

Mis võiks minna valesti? Juhtub nii, et Google maps, mis mind on siiamaani ausalt teeninud, eksitab mind totaalselt ära. Rada riisipõldude vahel muutub aina kitsamaks, sõita pole lõpuks võimalik ja pean ratast lükkama.

Väga palav on. Viimaks jõuan põldude vahelt välja metsa. Metsas on suisa teeradade rägastik, proovin ühte ja proovin teist rada, kõik lõppevad tupikus.

Kulutan selle ekslemise peale mitu head tundi, lõpuks pean lüüasaamist tunnistama ning tuldud teed tagasi minema. 

Põrgukuumuses ületan Kesk- Jaava piiri. Märgilist sündmust varjutab kehv enesetunne- pilt virvendab ees. 

Varasemalt pole ma pärastlõunasel ajal sõitnud just sellel põhjusel. Teen poe ees peatuse, valan endale külma vett pähe, läheb paremaks. 

Bronnin endale toa. Kasutan selleks esimest korda OYO nimelist rakendust. Kohale jõudes leian eest lagunenud hoone. Sain tünga! Hotelli pole enam olemas. Mingil põhjusel laseb OYO endiselt sinna tuba broneerida. Nende klienditeeninduse robot lubab vastutulelikult raha tagastada (kolm nädalat hiljem pole seda endiselt tehtud). OYO- Made in India. Pole mürske ja pole majutust. Hoidke heaga eemale.

Pean mitu head kilomeetrit tuldud teed tagasi väntama, et leida "päris" hotell. Tollest õhtust pole mitte ühtegi pilti telefonis, see räägib enda eest. Sragen.

Esmaspäeval magan lõunani. Enesetunne pole kuigi hea, sain ilmselt kergemat sorti päikesepiste. Kuna Srageni hotell on nõme, võtan ennast kokku ja väntan 20 kilomeetrit Solo nimelisse linna. Jään siia paariks päevaks.